/ajaloolise ülevaate algmaterjalid koostas ajaloolane, phD Heino Gustavson/
Meie maja ajalugu on saanud alguse Läänemere kaldal asuva iidse Hansalinna ajaloost. Linna algus ulatub II aastatuhande II poolde e.m.a., mil meie esivanemad kohendasid mere kaldal oma esimest asundust Revalia mail. Mere taandudes nihkus ka asundus edasi ning tänaseks oleme ikka sama mere kaldal Pirita jõe suudmes. Pika ajalooga linna nimena on ürikutes mainitud tuntumatena Lindanise, Reval ja tänaseks Tallinn. Ilma meie majata ja temale eelnenud rajatiseta ei oleks ka selle Hansalinna ajaloolised sündmustikud täielikult kajastatud.
Esimesed olulisemad sündmused ja tegevus toimusid XIV sajandi keskel, mil tolleaegne linna ümbritsenud vallikraav kippus kuivaks jääma. Kuna vallikraav ei tohtinud kuiv olla, siis andis Taani kuningas Waldemar IV 29. septembril 1345.a Tallinna Raele ja linnakodanikele õiguse juhtida Ülemiste järvest vett linna vallikraavidesse. Selle õiguse alusel alustati ehitusega 1346.a ning laoti paekivist põhja ja seintega ca 4 km pikkune vesivarustuskanal, mis lõppes Harju väravast pisut lääne pool. Tekkis piklik tiigike, veekogu, mis omakorda “toitis” sinna ehitatud vesiveskit.
Liivi sõja ajal 1577.a veebruaris, mil Tallinna piirasid Vene väed, hakkasid piirajad kaevama kahte miinikäiku oma Tõnismäel asuvast kindlustusest. Piiratud püüdsid aga kaevata vastukäike tõenäoliselt praeguse Toompea tänava alla. Märtsis Vene väed taandusid Tallinna alt, linn jäi Rootsi võimu kindlaks kantsiks Baltimaadel ning Tallinnal ei tulnud Liivi sõjas rohkem piiramisi üle elada, meile aga jäid salalpärased maa-alused käigud.
1686.a kinnitas Rootsi kuningas Karl XI Tallinna vallkindlustuse projekti, mille kohaselt ehitati ka Ingeri bastion (rahvasuus Harjuväravamägi), kusjuures kogu liiva- ja mullakogus selle rajamiseks veeti kohale linna lähistelt. Kanal kaeti hiljem paekivivõlviga, et linna tulev vesi oleks puhtam. 1688.a Tallinna linnaplaanil on kanali kohta juba märgitud, et ta on võlvitud. Bastioni rajamine lõpetati 1699.a, s.o vahetult enne Põhjasõda ning selle ehituse käigus rajati ka teine võlvitud käik, mille kaudu võis toimuda bastioni suurtükkide varustamine kuulide ja püssirohuga.
XX sajandi viimasel kümnendil renoveeritud ja algsel kujul taastatud võlvitud veetunneliga ja nn. miinikäiguga saab iga linlane ja linna külaline tutvuda ka täna-homme, külastades restorani Wana Tunnel ning hõõgveinibaari Karoliina.
Keskaja uhkuseks meie krundi eelrajatisena oli Harjuvärav, mis koosnes linnamüüris asuvast peaväravatornist ja kahest külgtorniga eelväravast. Kaotanud aga oma kaitseotstarbelise tähtsuse alustati 1862.a väravarajatiste lammutamist, kusjuures peavärav lõhuti 1875.a. Sellest Toompea poole Rüütli tänava äärde oli ehitatud tsaariaegne armeemajake, mis oli veel mõnda aega 90-nda (Onega) diviisi ohvitseride kasiino.
Peavärava lammutamisele järgnes vilgas ehitustegevus, mille kõige tähelepanuväärsemaks osaks kujunes kaupmees Alexander Ernst’i poolt tellitud ja arhitekt Rudolf Knüpffer’i projekteeritud 1879.a ehitama hakatud 3-korruseline kivimaja, mis külgnes vahetult ülalnimetatud kroonuhoonega. Tollest ajast on tänaseni säilinud hoone Harju tänava poolne esikülg kuhu olid plaanitud poed. Poodide aknad olid suhteliselt väikesed, uksi kokku kolm. II korrust ilmestasid kõrged luksuskorterite kaaraknad; III korrusel, kus eluruumid lihtsamad, olid väiksemad aknad ning nende kaared madalamad. Katuse alla sai hoone 1880.a, mida tõestab vastav arhiiviürik ja märgivad ka Harju tänavale avaneva peaukse kohal olevad dekoratiivsed peaplaadid. Vasempoolselt loeme EDIFICATUM ANNO 1880, parempoolselt No.608 II REV.ST.T. A.ERNST, kus pärast kinnistunumbrit on lühend, mis tähendab Tallinna II Linnajagu ja lõpus valdaja nimi.
Samaaegselt põhihoonega valmisid õuel vastu Harjumäge lihtne ait ning küljega vastu Rüütli tänava linnamüüri üks elamu. Aida asemele kerkis peagi 2-korruseline elamu, millele uus omanik kindralmajor parun Eduard von Maydell sai sajandi lõpul loa ehitada peale kolmas korrus. Projekti autor oli arhitekt Nikolai Thamm.
Vähemalt aastal 1900 oli hoones Marie Wellmanni III kategooria erakool poistele ja tütarlastele. Samal ajal kasutas kaupluseruumi kahe poe ulatuses Vitali Boroshkin, millest ühes sai osta galanteriikaupu, teisest mänguasju.
Aastal 1913 on allkorrusel märgitud Christian Rubini raamatukauplust.
Augustis 1917.a ostis Maydelli valduse kõrtsmik Wilhelm Kirstein, kes kavandas Harju tänavale asutada kohviku. Kuid aeg oli küllastunud poliitiliste keerdkäikudega ning toonane mõte realiseerus alles 1920.a, mil arhitekt Franz de Vries’i projekti kohaselt avardati peahoone allkorruse kaupluseaknaid ning CAFE’ KIRSTEIN alustas tegevust kahes keskmise suurusega toas.
Samal aastal oli veel kaks olulist kultuuriloolist sündmust hoone ajaloos, nimelt avati esimene eestlaste raamatupood, mis kuulus kirjastusele aktsiaselts “Varrak” ning majja kolis Tallinna Linna II Reaalkool. Aastast 1922 nimetati see ümber Tallinna Tehnika Ühisgümnaasiumiks, mille õpperuumid paiknesid hoone II ja III korrusel. Selles gümnasiumis õppis ka meie armas lauluisa Gustav Ernesaks.
1922.a taotles W.Kirstein linnavõimudelt kohviku avardamist ning saades nõusoleku avardas ja avas juba 8. juunil peahoone Vabaduse väljaku äärse osa. Veel samal aastal muudeti kaupluste uste paiknemist ja veelkordselt avardati poeaknaid.
1923.a suurendati kohvik juba kahesaaliliseks 200 istekohaga, õhtuti mängiva soliidse tantsumuusikaga esinduskohvikuks. Mainimist väärib ka see asjaolu, et selles kohvikus alkoholi ei müüdud.
Omanik jätkas ka edasiselt energiliselt uuendamist. Nii ehitas ta 1927.a suvel ümber Rüütli tänava poolse peahoone osa ning viis kogu majja sisse kekkütte! Sama aasta 5. septembril sai ta loa Haridusministeeriumi Teaduse ja Kunsti Osakonnalt, mis tegeles ka muinsuskaitsega, “teha avausi vanasse linnamüüri tingimusel, et müüri väline pind jääks krohvimata ja säiliks täiesti selle vanaaegne ilme” (nüüdseks on need avad jälle kinni müüritud).
Kuid seesama 1927. aasta osutus omanikule saatuslikuks, suve lõpul tabas teda rahahäda. Peagi loobus ta kohviku teise saali kasutamisest, sulges aasta lõpul kohviku täielikult ning müüs ka samas kõrval paikneva raamatukaupluse Kirjastusühisusele “Rahvaülikool”. Uue omaniku nõudmisel lahkusid majast ka mõlemad koolid ning kogu kinnisvara omandas nüüd Kaupmeeste ja Töösturite Ühisus, mis avas peamajas 1928.a restorani nimega “Küba” ja rentis ruume Kinnisvaraomanike Pangale (endine Põhja-Eesti Ühispank) ja K. Glaseri jalanõudekauplusele. Kuna rahvas kippus restorani kummalise nime üle muigama, siis võeti kasutusele uus nimi “Savoy”.
Aastal 1929 saadi luba ehitada peahoone lõunakülje vastu välitrepp, mis viis II-le korrusele. Vahepeal omanikuks saanud ühisus “Rahvaülikool” tellis projekti arhitekt Eduard Jacobilt. Trepp sai valmis 1930.a ning osutus suurepäraseks reklaamiks “Savoy’le”.
Omapärased muudatused toimusid ka vastu linnamüüri toetuvas hoones, mille II korrusel alustas 1932.a tööd Kübaratööstus. Selle tarbeks paigaldati Dipl. inseneri N. Kamöshevi projekti järgi aurukatel, aurumasin, transmissioonid, elektrimootorid, poolimisagregaat, õmblusmasinad jms.
Aastail 1933-34 oli kohvikuruumides juba restoran-kabaree “Ampiir”. Seejärel muutus paik alkoholihõngulisest piiblilõhnaliseks, sest sinna asus Noorte Naiste Kristlik Ühing (tollal üldtuntud nimega ENNENNKAAÜÜ lühendist NNKÜ). Baari asemel hakkas tööle heamaineline söökla.
Suuremad ümberehitused võeti ette aastal 1936, mil arhitektid Eugen Benard ja Viktor Tretjakevitsh projekteerisid allkorrusele välistrepi kõrvale “pika toa” koos suure köögiga. Hoone sama poole II korrusele nähti ette kaks avaramat saali kokku 250 istekohaga. Projekteerimis- ja ehituskulud kandis kondiiter Heinrich Gottleb Feischner, kes oli otsustatnud oma kohviku üle tuua Harju tänava vastasmajast. Kogu ettevõte oli selleks ajaks üle läinud ühistu “H.Feischner & Poeg” kätesse ja pidulik avatseremoonia toimus 17. nov. 1936.a.
1940.a hoone natsionaliseeriti. Peale sõda alustas tegevust kohvik “Tallinn”. Hoone rekonstrueeriti põhjalikult 60-ndatel aastatel ja siis avati II korrusel baar-varietee “Tallinn”, esimesel korrusel jätkas tegevust Tallinna populaarseim kohvik.